Tiia Toomet on sündinud 9. veebruaril 1947. aastal Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja Tallinna Kunstiülikoolis kunstilist tekstiili. Ta on töötanud Tartu Ülikooli kunstikabinetis ja kodunduskabinetis, olnud vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liidu liige 1985. aastast. Tiia Toomet asutas 1994 Tartu Mänguasjamuuseumi ja oli selle juhataja kuni 2007. aastani.

Tiia Toomet on kirjutanud lasteraamatuid põhiliselt mudilastele ja nooremale koolieale, läbivaks teemaks aja- ja kultuurilugu, millest jutustatakse lapsele arusaadavas keeles. Nii pajatab ta ühes oma populaarsemas lasteraamatus „Vana aja lood” (1983) oma lapsepõlvest 1950. aastate Tallinna äärelinnas. Neist natuke teistmoodi vanadest asjadest on juttu mitmes teiseski tema lasteraamatus: „Kodused asjad” (1987) räägib igapäevastest esemetest lapse pilgu läbi, „Lapikirja ja lastekirja” (1984) annab muinasjutuvormis edasi vanade rahvavaipade värvirõõmu ja mustrikirevust, „Kaltsutitt ja puuhobune” (1996) jutustab sajandialguse Eesti talulaste mängudest ja mänguasjadest. Rohkete piltidega „Nukuraamatust” (1997) saab teada nukkude pikast ja põnevast ajaloost, „Vana aja koolilood” (2001) elustab praeguste koolilaste jaoks 50-ndate aastate keskpaiga koolielu nii sõnas kui pildis.

Ta on kirjutanud veel lugusid laste igapäevaelust („Kuidas panna nööpe” 1979, „Kaur, kõige noorem vanem vend” 1991), humoristlikke vigurijutte ja kunstmuinasjutte („Värviline kosmoselugu” 1979, „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda” 1984), lastevärsse („Kuhu need värvid jäävad” 1975, koos Jaan Kaplinskiga), esimese Eesti ajaloo õpiku taasiseseisvunud Eestis „Me elame ajaloos” (1993).